Roku ja pealuumuuseum

Mõni päev tagasi lõi Roku mänguhoos oma nina ära. Ta ehmatas väga, sest ninast hakkas verd voolama. Roku küll mäletas, et ka põlvest on tal teinekord verd tulnud, kui selle ära on löönud, kuid Roku ei olnud kunagi näinud nii palju verd nagu nüüd. Roku nuttis ja nuttis. Enda vere nägemine hirmutas Rokut väga.

Rebaseema pühkis kord Roku pisaraid ja siis jälle pisikese rebase verist nina. Ühel hetkel enam ninast verd ei voolanud. Roku uuris seepeale rebaseemalt, kas talle üldse veel verd alles jäi või voolas kõik ninast välja. Rebaseema lohutas Rokut. Ta ütles, et ühes rebaselapses voolab rohkem verd, kui see, mis nad just paberiga ära olid pühkinud. Rebaseema jutustas, et Roku karvase kasuka all on peidus palju põnevat.

Roku kuulas suu ammuli, kui ema rääkis rakkudest, elunditest, lihastest, verelibledest ja erinevatest luudest. Rebaseema märkas pisikese rebase kimbatust. Ema küsis Rokult, kas too tahaks minna järgmisel päeval Tervishoiumuuseumisse. Roku tahtis väga, sest ta polnud veel kunagi üheski muuseumis käinud.

Järgmisel hommikul pakkis rebaseema porgandid seljakotti ja nad asusid teele. Muuseum oli Rebaselinna kõige vanemas osas ja seal ei jalutanud Roku pere just tihti. Rebaselinna vanim osa asus rebaste kodust kaugel ja nad otsustasid sõita muuseumi rongiga. Rokule meeldis rongisõit väga. Nii rongis kui ka akna taga nägi sõidu ajal palju huvitavat.

Muuseum asus ühes väga vanas ja sügavas urus. Muuseumi pääsemiseks tuli osta pilet. Sõidu ajal oli rebaseema jõudnud Rokule juba veidi jutustada, mida muuseumis näeb. Kõige põnevamad tundusid Rokule ema jutu põhjal rebaste pealuud.

Pealuudega muuseumi väljapanek ka algas. Seal oli palju erinevaid pealuid. Veel huvitavamgi oli see, millest rebaseema ei olnud jutustanud. Muuseumis oli palju ekraane, millega sai teha igasuguseid põnevaid asju. Ühel ekraanil olid erinevad kasukad. Rebaselapsed said endast pilti teha nagu oleks neil tavalise kasuka asemel hoopis roosa või sinine kasukas seljas. See oli väga naljakas. Rokul endal on eriline valge rebasekasukas. Ta polnud kunagi saanud ühtegi teist kasukat proovida. Oli huvitav vaadata, milline ta roosas kasukas välja näeks. Järgmisel ekraanil sai kokku panna rebase luukere. Roku ei teadnud küll ühegi luu asukohta, aga mäng oli siiski põnev. Ta mõtles, et peaks kindlasti tagasi tulema, kui luustik selgeks on saanud, siis oleks palju huvitavam seda mängu mängida. Muuseumis oli isegi hambaarsti tuba. Seal sai Roku hambaarsti puure katsuda. Roku parandas rebaseemal mängult ka ühe hambaaugu ära. Veel oli seal põnev tuba erinevate toitude ja kõverpeeglitega. Lisaks oli tuba, kus sai näha, milline näeb välja rebasebeebi, kui ta on rebaseema kõhus. See viimane jäi küll Roku jaoks natukene segaseks, et kuidas ikkagi see väikene rebasebeebi sinna kõhtu saab ja kas ta seal hingata saab ja kus ta jooksuratas on, sest ilma selleta on ju seal kõhus ikka väga igav olla.

Kõik kaasapakitud porgandid said söödud. Roku lootis, et nad söövad kohvikus ka ühe kohupiimakoogi, aga selleks kahjuks enam aega ei jätkunud. Rebasepere sõitis rongiga koju ja Roku leppis emaga kokku, et nad tulevad juba varsti jälle “Pealuumuuseumi”.