Roku läheb ujumistrenni

Roku ema ja isa oskasid ujuda. Roku oli küll linnarebane, aga tema tahtis ka õppida ujuma. Vees sulistamine tundus talle nii põnev. Ühel päeval ema ütleski, et järgmisel päeval on Roku esimene ujumistrenn. Roku oli selle peale kohe valmis trenni jaoks asju pakkima.

Mõne päeva eest olid Roku ema ja Roku käinud poes. Nad ostsid Rokule trikoo. Ujumistrikoo oli ujumisel väga oluline. Roku trikoo oli inimeste trikoost veidi erinev – sellel olid nimelt pikad sääred ja pikad varrukad. Pikkade varrukatega pidi trikoo olema seepärast, et Roku keha kattis tihe karvastik. Rebase karv on väga sarnane koerte ja kasside karvastikule. Rebaste jaoks toodeti spetsiaalseid ujumistrikoosid. Kui Roku oleks proovinud ujuda tavalise trikooga, oleks vette sattunud liiga palju karvu ja nii oleks olnud oht ummistada ujula veepuhastussüsteem.

Igal juhul oli trikoo Rokul juba olemas. Roku uuris emalt, mida ta veel peaks ujulasse kaasa pakkima. Ema ütles, et kaasa tuleb võtta rätik kuivatamiseks ja pesemisvahendid. Kuivatamiseks vajalik hiiglaslik rebaste föön oli ujulas kohapeal olemas. Lisaks soovitas rebaseema võtta kaasa kummist plätud – nii on varvastel ujulas mõnusam. Rebaseema hoiatas Rokut, et plätudeta võivad ujulas seened varba külge jääda. Pisike rebane ei saanud hästi aru, millised seened peaksid ujulast tulema ja kuidas nad veel varba külge jäävad. Rebaseema märkas Roku kimbatust ja selgitas talle, et seenhaiguse puhul ei kasva varba vahele seened. See haigus annab endast märku kihelevate käppade ja punaste varbavahedega.

Roku pani oma musta seljakotti kõik vajaliku ja oli juba viie minuti pärast valmis ujuma minema. Roku pidi veel terve öö magama ja pika päeva lasteaias veetma enne, kui ta ujumistrenni sai minna.

Kui Roku oli lasteaias õhtuoote ära söönud, tuligi ema talle järele. Roku trennikoti oli ema ka endaga kaasa võtnud. Nüüd jalutasidki nad juba koos ujulasse. Roku karv läks hästi kohevaks. Seda juhtus tihti, kui Roku oli elevil.

Kui Roku koos emaga ujulasse jõudis, oli treener neil juba vastas. Teised loomalapsed olid juba ka varasemalt ujumistrennis käinud. Kuna Roku oli trennis esimest korda, siis palus treener luik Joannal Rokule selgitada, mida teha tuleb. Joanna võttis Roku käekõrvale ja rääkis talle kõik ära. Rebane pidi enne ujumist ennast pesema ja trikoo selga panema. Edasi oli vaja minna basseini äärde ja kindlasti ei tohtinud duširuumis ega ujulas ringi joosta. Roku võttis oma pesemisasjad ja trikoo, pani plätud jalga ja läks duši alla.

Pärast pesemist vinnas Roku trikoo selga ja läks basseini äärde ujumistrenni algust ootama. Roku ema istus sealsamas kõrval, teisel pool klaasist seina. See klaasist sein oligi mõeldud selleks, et kõik, kes tulevad ujulasse, näeks, mis seal toimub.

Rokul oli veidi kõhe tunne, kui ta mõtles sellele, et peab kohe vette hüppama ja ujuma hakkama. Ta ei olnud ju kunagi ujunud. Roku sabaots hakkas värisema. Isegi reabseema ei saanud Rokut praegu aidata. Aga õnneks tuli juba treener ja selgitas Rokule väga täpselt, mida trennis tehakse.